Suvine töövaba Saku laval

01.04.2019

Reede hommik. Tavapärase 6.30 äratuse asemel saab mõnusalt uneleda lausa 9ni, mis tuletab meelde, et täna on ju ‘’töövaba’’ päev, sest alanud on aasta tippsündmus, mis on võrdväärne nii Vabariigi aastapäeva kui jõuludega – suvepäevad. Seekord seisab töömeilis kiri: ‘’Suvepäevad toimuvad Saku Laval, Kuningamäel, Kajamaa külas, Saku Vallas’’. Unesegaselt aadressi Waze’i sisse toksides ei suuda sa ära imestada, kuidas kohale jõudmiseks kulub vaid 30 minutit. Lubatakse veel maa ja rohu lõhna! Kuidas see veel võimalik on?!

Mõistuse selginemiseks lööd Google’sse igaks juhuks sisse ‘’Saku Lava’’ ning ette hüppab isegi koduleht, mis tekitab küsimuse, kuidas ma sellest kohast ei teadnud? Kuid just sellel samal hetkel riivab silma sõna ‘’Küla Villa’’ ning järsku on kõik selge. Padjaklubi.

Waze näitab, et jõuad kohale 2 minuti pärast, kuid sa ei näe enda ees midagi muud kui suurt maa-ala…, kus järsku on silt ‘’Parkla’’. Auto pargitud, avad ukse ning need esimesed õhusõõmud.. meenutavad maakodu kaugel Võrumaal ja see vaade.. lõputult loodust sinnani, kuhu silm seletab.. Võtan hetke, et lihtsalt olla.

Täpselt 2 minuti pärast hakkavad saabuma ka kaks kolleegi oma esindusautodega, kes pargivad oma autod täpselt 10 meetri kaugusele minu autost. Jään korraks mõtlema. Kolleegid tulevad autost välja ja lausa karjuvad teineteisele: ‘’Vähemalt on ruumi parkida, eelmine kuu rihiti mul kahel korral värvikiht nii maha, et pidin lausa ühistranspordiga sõitma.’’. Saan aru.

Läheneme kompleksi keskpaigale, kus kaugelt on näha bossi käega viipamas. Jõuame kohale ning meile loetakse ette nimekiri asjadest, mida kõike me siin ette võtta saame. Õnneks anti meile kätte maa-ala kaardid, kust peal on täpselt kirjas, kus ja mis tegevused toimuvad. Ja siis hakkaski kogu trall pihta. Golfi mängimast otse järve juurde, kus ootasid meid SUP-lauad ja paadid, järvelt paistis võrkpalliplats ning teisele poole vaadates võis näha kümblustünni auru, mis tuletas mulle meelde, kui palju aega on möödas viimasest saunas käigust. Järsku tulevad kuskilt karjatused: ‘’Kõik bussi, kõik bussi’’. Ausalt öeldes ei arvanud ma, et meil see pidu siin nii kiiresti läbi saab, kuid meid ei viidudki koju, vaid umbes 10 minuti kaugusele Esko Tallu. Ja seal sai süüa. Ja ikka seda kõige paremat – magusat, jäätist, jogurtit. Soolast oli ka. Kui kõhud olid täis ja Esko Talu ajaloost teada saadud, oli järgmine üllatus juba ukse ees nii pea, kui jõudsime tagasi. Järve äärde oli püstitatud lava, isegi uhke nimi oli pandud – Taevalava. Mis edasi sai, oli unustamatu – akustiline kontsert, mida täiustas järve peegeldusest paistnud kuuvalgus ning kaugemal süüdatud lõke. See oli hetk, kus ununes kõik muu. Ka pinged töökaaslaste vahel olid kui sama kümblustünni auruga õhku kadunud..